Jalgrattavargused
22.10.2019

Rattahooaeg on täies hoos ja nii nagu truud kaaslast ikka, ei tohi ratastki jätta järelevalveta, sest samamoodi aktiviseeruvad ka rattavargad igal kevade ja sügise vahele jääval ajal. Eriti paistab silma see, et paljud arvavad, et tõstes ratta tänavalt suletud trepikotta või koridori, on ratta turvalisus tagatud. Nii see ei ole. Eelmisel aastal politseisse laekunud rattavarguste info alusel pannakse kõige rohkem rattavargusi toime just trepikodadest ja koridoridest, millele järgneb tänavale, parklasse või lahtisesse hoovi jäetud rattad, alles sellele järgnevad kelder ning kõrvalhooned ja garaažid. Väiksemates kohtades on domineerivad rattavargused tänavatelt või kõrvalhoonetest.

Tasub meeles pidada reeglit, et kurjategija paneb teo toime ikka siis, kui tal selleks hõlbus võimalus on. Garaažist või keldrist rattavarguseks peab rohkem vaeva nägema ja see eeldab ka mõningast eeltööd: kogutakse infot, vajalik on tõkke eemaldamine, teisisõnu sissemurdmine. Sageli varastatakse siis juba ka muud vara, näiteks tööriistu või muud mida kätte saab ning mida hiljem lihtne n-ö järelturul realiseerida. Samas suurtes elamutes on ligipääs trepikodadesse suhteliselt lihtne, anonüümsus suur ning trepikoja seinad varjavad ka seal toimuvat tegutsemist piisavalt. Trepikodadest varguste puhul paistab siiski silma, et sageli on ratas olnud lukustamata.  

Paraku on osa vargustest toimunud ka rattahoidlatest, kus ratas on ka nõuetekohaselt rattalukuga kinnitatud olnud. Ka koridoridest on sageli rattaid varastatud, mis on trosslukuga torude vms külge kinnitatud. Takistuseks pole kõrge korruski. Peab olema valmis selleks, et rattalukk piisavalt kaitset ei paku. Näiteks võiks eriti hoolikas olla kaubanduskeskuste juures jalgrattaparklates. Need on sageli rahvarohked kohad, kus on palju liikumist ja ka anonüümsust, mis soosib võimalust varguseks. Ei ole saladus, et seal kipuvad ka narkomaanid varitsema kerget saaki, et järgmise narkodoosi jaoks hästiminevat kaupa saada. Kui liigutakse mitmekesi, võiks keegi jääda kindlasti rattavalvesse. Ettevõtted, kes tahavad oma klientidele turvalisemat rattahoidlat pakkuda, võiks võimaldada videovalve. Ka eraaeda või esimese korruse korteri rõdule ei tasu kindlasti ratast järelevalveta jätta. Levinud varguse kohaks on veel koolihoovid ning võõrale ei tasu oma ratast proovisõiduks anda – võite sellest jäädavalt ilma jääda.

Kallihinnalist ratast tasub ka kindlustada, sest isegi, kui politsei rattavarguse avastab, ei pruugi ta ratast kätte saada – politsei tegeleb menetlusprotsessis eelkõige süü tõendamisega ning ratta tagasisaamine jääb tahaplaanile. Kui ollakse oma rattast siiski ilma jäädud, tasub aeg-ajalt kontrollida politsei veebilehelt, sest politseijaoskondades on mitmeid leitud või kurjategijatelt äravõetud rattaid, mis seal juba pikemat aega seisnud ning mille omanikku pole olnud võimalik tuvastada. Et ratta omaniku tuvastamise protsessi lihtsustada, soovitame oma ratas märgistada või eritunnustega tähistada. Ratta täpne kirjeldus, raami number, eritunnused jäta meelde või veelgi parem – jäädvusta need. Kindlasti tuleb rattavargusest ka politseid koheselt teavitada.

Lisaks sellele, et olla hoolikas oma varaga, võiksime tähelepanu pöörata igale kahtlasele tegevusele meie ümber ja sellele koheselt reageerida. Iga inimese sekkumisest on abi turvalisuse tagamisel. Samuti võib eeldada, et jalgrattavargusi ei pandaks nii palju toime siis, kui varastel poleks neid võimalik järelturul realiseerida. Ehk siis kui inimesed ei ostaks kahtlase päritoluga rattaid, siis suure tõenäosusega langeks ka jalgrattavarguste hulk, sest nende varastamisel puuduks mõte. Samuti on politsei viimastel aastatel rohkem rõhku pannud varastatud asjade kokkuostjate tabamisele. Just seetõttu, et lõhkuda kuritegelikku võrgustikku ja turgu.

Jalgarattavargused linnade lõikes 2012. aastal (6 kuud)


Jalgrattavargused linnade lõikes 2011. aastal

 

Nõuandeid teiste sõiduvahendite turvaliseks hoidmiseks leiad siit.