Piirivalve ajalugu
16.11.2018

Eesti piirivalve 1918–1940

Eesti piiri valvamise vajadus tekkis seoses omariikluse saavutamisega. Esimese töökoosoleku Eesti piiride valvamise küsimustes kutsus kokku admiral Johannes Pitka 14. novembril 1918. Kapten Leopold Tõnson hakkas juhtima 18. novembril 1918 tööd alustanud Piirivalvevalitsust, mis allus 1. jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule, seejärel lühikest aega Rahandusministeeriumile. Alates 1. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni ja esimestel rahuaastatel valvasid Eesti piiri sõjaväeosad. 15. veebruarist 1919–1921 maini kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli Valitsus. Tolleaegne siseminister, Eesti piirivalve asutaja Karl Einbund (Eenpalu) toonitas vabariigi viienda aastapäeva kõnes, et rahuajal sõjavägi õpib, aga ei valitse. „Vanast valitsemise tõest peab kinni pidama: sõjavägi ei või täita tsiviilvalitsemise ülesandeid rahuajal. Kui see piiriolukorras ometigi sõjaväelise organisatsiooni kätte antakse, siis peab selleks moodustatama alaline erilise ettevalmistusega väeosa ja ta peab antama tsiviilvõimu käsutusse.“ Viimane asjaolu on Karl Einbundi sõnade kohaselt õigusliku korra pärast eriti tähtis, sest „sõjaväelised valitsemise maksiimid ja garantiid on oma iseloomult mitte rahuaja jaoks“.

Riigikogu võttis 30. mail 1922 vastu seaduse, millega piirivalve määrati Siseministeeriumi koosseisu. Piirivalve Valitsus moodustati siseminister Karl Einbundi ettepanekul 20. septembril 1922. Piirivalve juhiks määrati Vabadussõja tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks.

Piirivalve Valitsuse ülema abiks asetäitja ülesannetes määrati endine Eesti kaitseväe 6. jalaväerügemendi ülem kolonelleitnant Arved Engman. 1. detsembril kinnitas Eesti Vabariigi Valitsus piirivalve organisatsiooni järgmiselt: juhtrollis oli keskamet ehk staap, millele allusid kohtadel tegutsevad jaoskonnad, rajoonid ja kordonid. 1923. aasta jaanuaris moodustatud staap alustas tegutsemist Toompea lossi Valges saalis. Isikkoosseisu komplekteerimist alustati reservist tegevteenistusse võetud ja väeosadest üle toodud ohvitseridega ning üheaastase lepingu alusel piirivalvesse teenima tulnud üleajateenijatega. 20. maiks 1923 oli kogu piir kaitseväelt üle võetud. Igapäevased tööülesanded Eesti piiril jaotati kaheksa jaoskonna vahel. Nendeks olid Tallinna, Läänemaa, Pärnu, Valga, Petseri, Tartu, Peipsi ja Narva jaoskonnad. 1. detsembril 1923 liideti Petseriga likvideeritud Valga jaoskond, 1. juulil ühendati Peipsi jaoskonnaga Tartu jaoskond, Pärnu ja Läänemaa Lääne jaoskonnaks.

Ohvitseride ja üleajateenijate organiseerimiseks asutati 16. veebruaril 1923 piirivalve ohvitseride kogu ja 16. juunil 1927 piirivalve üleajateenijate kogu. 5. juunini 1936 oli Eesti piirivalve korraldamise ja tegutsemise seaduslikuks aluseks tsaariaegne piirivalvekorpuse 1910. aasta seadus, mida paljudes lõikudes täiendati ja asendati Eesti Vabariigi õigusaktidega. 5. juunil 1936 hakkas kehtima riigivanema 27. mail dekreedina välja antud piirivalveseadus. Eesti piirivalvurid valvasid merepiiri põhjas ja läänes 1159 km, idas Eesti-Nõukogude Liidu piiri 276 km ja lõunas Eesti-Läti piiri 365 km ulatuses. Salakaubaveo avastamiseks tehti tõsist tööd mere- ja lõunapiiril. Aastatel 1923–1939 avastas piirivalve 4491 salakaubaveo juhtumit. Sellest suurema osa moodustas salapiirituse vedu 3474 juhtumiga, kus tabati 252 927 liitrit piiritust. Aastatel 1923–1939 tabati Eesti-NSVL piiril 4651 piiririkkujat. Piirivahejuhtumite reguleerimiseks sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSVL vahel 8. augustil 1927 vastav kokkulepe, mis jõustus 20. jaanuaril 1928.

Vaatamata kokkuleppele toimus 8. veebruaril 1938 Eesti-NSVL piiri lähedal Peipsi järvel traagiline intsident, kus Eesti piiri ületanud Nõukogude piirivalvurid tapsid Nina kordoni ülema veltveebel Artur Pungase, valvur kapral Voldemar Kaio ja eraisikust küüdimehe Vassili Eva.

Riigipiiri tehniline korrashoid nõudis suurt tööd: piiripostide uuendamist, traataedade parandamist, piirikraavide ja -ribade puhastamist, patrullteede ning vaatetornide ehitamist. Vaatetorne rajati aastail 1934–1939 kokku 21.

Aastatel 1923–1939 ehitati piirivalvuritele 41 kordonihoonet ja kümneid kõrvalhooneid – saunu, keldreid, vankri- ja puukuure, töökodasid ning laskeradu. Kordonite juurde istutati viljapuid ja ilupõõsaid, rajati muruplatse ning puukoole. Piirivalvurid tegutsesid edukalt spordi- ja seltskondlikus elus. Peamisteks harrastusteks said ujumine, laskmine, kerge- ja raskejõustik ning suusatamine. Piirivalve ohvitseride kogu esimees, kolonelleitnant August Engman oli 1931. aastal üks Eesti Laskurliidu asutajaid. Omedu kordonis teeninud piirivalvur Eduard Seren kuulus 1935. aastal Rooma maailmameistrivõistlustel Eesti meeskonda väikepüssi harjutuses, kus ta püstitas maailmarekordi. Eesti laskurliidu ühingute ja ringkondade võistlustel võitis piirivalve meeskond aastail 1934–1937 neli korda järjest sõjaministri rändauhinna.

Eesti rahvas hindas piirivalve tööd kõrgelt. Piirivalve 10. aastapäeval annetas Eesti Maakonnavalitsuste Liit piirivalvele kauni lipu, mille ühel pool oli riigivapp, teisel küljel maakondade vapid ja piirivalve embleem – piiritulp, mida kaitseb mõõka hoidev väljasirutatud tiibadega kotkas. Vahetult enne Nõukogude Liidu anneksiooni juunis 1940 kaitsesid Eesti piiri Tallinna, Lääne, Petseri, Peipsi ja Narva jaoskonnad kokku 164 kordoni ja postiga 1100 piirivalvuri osavõtul, kes teadsid, et „kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob rahva vabadus“ (major Johan Paul, 1932). Iseseisva Eesti piirivalve tegevuse katkestas 1940. aastal Nõukogude okupatsioon. Idapiiri rajatised hävitati, piiriehitused tehti maatasa. Lõunapiir vastu Nõukogude okupatsiooni alla sattunud Läti Vabariiki jäi siiski püsima Saksa okupatsioonini 1941. Läti piiril säilis senine struktuur ja koosseis. Jaanuaris 1941 oli Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Piirivalvetalituses tööl kaheksa ohvitseri eesotsas polkovnik Johan Pauliga.

Piirivalve osaline säilimine esimeseks nõukogude aastaks võimaldas hiljem organiseeritud relvastatud jõu liitumise vastupanuliikumisega. Suurt osa Eesti Vabariigi piirivalve ohvitsere tabas represseerimiste laine ja nad lõpetasid oma elu enamasti Gulagi vanglates. Seal mõrvati seni selgitamata asjaoludel ka Eesti esimene piirivalve ülem Ants Kurvits, kes läks erru kindralmajorina 1939. aasta lõpul.